Hispaania lugu vol 2
Merida, kus praegu elab umbes 55000 elanikku, on tegelikult vana linn. See asutati 25.a. ning on olnud ka Hispaania pealinn. Küll juba ammu, 6. sajandil ja lühikest aega, aga siiski. Väidetavalt olid linna esimesteks asukateks endised sõjaväelased, kes vanaduspõlve just sellesse piirkonda veetma suunati. Meridas on väga palju erinevaid antiikseid ehitisi Rooma ajast, olles selles arvestuses Hispaania linnade esirinnas.
Enne Meridasse jõudmist käisime samas Extremadura piirkonnas asuvas rahvuspargis nimega Monfragüe, mis on populaarne linnuvaatlejate hulgas. Seal olid mäed ja loodus, mis meie eestlaste jaoks haruldane.
Käbid on ka mitu korda suuremad.
Mängujärgsel päeval sõitsime Portugali suunas ja õhtuks jõudsime Lissaboni. Lissabonis on liiga palju pargitud autosid ja kesklinna tänavad kitsad, kuhu me sattusime ainult nii, et lasime oma Tom-Tomil end parklasse juhatada. Loomulikult polnud neist ükski mõeldud kolm meetrit kõrge karavani jaoks. Asi lõppes sellega, et korra me suutsime seisma jätta Citytouri trammi, sest tundus, et me lihtsalt ei mahu autode vahelt läbi ja tramm seisis meie taga. Mustanahaline trammijuht tegi meile ühemõttelise käežestiga selgeks, mis ta meist arvab. Lissabonis sattusime esimest korda ka ringteele, kus oli 5-6 sõidurada ning mida polnud asfaldile märgitud. Aga saime selle ületamisega hakkama ning tulime ringilt maha ilma, et oleks bussile kriimugi teinud. Juht tunnistas pärast, et ta ei näinud mahasõites küljepeeglist peaaegu mitte midagi.
Järgmisel päeval jõudsime Euroopa edelapoolseimasse tippu, linna nimega Sagres. Asub see Sao Vicente neemel. See koht oli 15.saj. tehtud merereiside alguspunktiks ning sinna rajati sel ajal ka Portugali printsi poolt merekool. Lisaks mereajaloole on vaatamisväärsuseks kohalikud kalamehed, kes kõrge pankranniku äärel kala püüavad.
Edasi tuli Gibraltari. See kalju seal on kõrge ja näeb kaugele. Aafrika mäed olid näha ning ookeanivaated koos lugematute laevade ja tankeritega, kes reidil seisid ka, väga kihvtid. Enne lifti, mis neid Gibraltari kalju tippu viis, hoiatati turiste korduvalt ahvide eest, keda need asjad, mis meil taskus või kotis, ainult huvitavadki. Aga nad olid suhteliselt passiivsed ja neid oli seal vähe.
Selleks ajaks olime me oma reisiga poole peal ning keerasime oma ratastega suvila nina kodu poole. Sõitsime üle Hispaania keskosa Valladolidi peale ja San Sebastiani suunas. Neid mägesid sõites rüüpas 2,5 diiselmootor rohkelt kütust – umbes 15 liitrit sajale. Et üks mees korraga paagi tühjaks sõitis ja seejärel rooli üle andis, siis need vahetused kujunesid suhteliselt lühikeseks.
Pariisis leidis meie Tom-Tom Eiffeli torni kerge vaevaga. Loomulikult paistis torn pimedas linna kaugelt kätte ja naviseadet kogu aeg jälgima ei pidanud. Parkimine läks libedalt ning pidime tornini jalutama ainult mõnisada meetrit. Ametlik lahtiolekuaeg oli just läbi saanud, kuid saime koos hulga jaapanlastega siiski üles. Tippu jõudsime tunniga. Igale poole, kuhu silm ulatus, paistis ainult öine linn. Külm oli ka. Ja saime teada, et linnulennult oli koju ainult 1864 km.
Sõitsime Pariisis läbi Boulogne metsadest, mis on Pariisi punaste laternate rajoon. Kõnetasime ühte neist, kes nad seal paarikümnemeetrise vahega seisid. Hääl, mis kuulus tõenäoliselt naisterahvale, teatas, et tahab ühe asja eest kakskümmend ja teise asja eest kolmkümmend euri. Keeldusime pakutust ja võtsime suuna Amsterdamile.
Sarnaselt Pariisile, olime me ka Amsterdamis tõenäoliselt ainukesed, kes seal autosuvilaga tuuritasid. Ainuke vahe oli selles, et kui Pariisis oli hulgi Smarte, siis Amsterdamis ainult jalgrattad. Selles linnas auto alla ei saa jääda. Kui jääd, siis jalgratta alla.
Saksamaal ja Taanis oli juba kodutunne. Selle peletas korraks 2500kroonine sillamaks vahetult enne Rootsit, aga seda aitas unustada kehv Saksa õlu. Eriti „koduseks“ läks siis kui laeval kohatud austraallane Wayne John kerge provotseerimise peale meie kaasmaalaste käest korra vastu nina sai. Püüdsime kehvast olukorrast võtta parimat ja leevendada võõramaalase pahameelt eesti napsiga, aga selle peale väsis võõramaalane sootuks.
Selleks korras kõik. 