arcoblog

Nüüd on meie ajaveebis ka pildigalerii.

Esialgu näeb seal seltskonnapilte pühapäevasest sünnipäevaüritusest, kuid aegamööda lisame sinna veel vaatamisväärset.

Pühapäeval, 27. jaanuaril tähistas
Arco Transport AS koos töötajate ning kauaaegsete sõpradega oma 10-aastast sünnipäeva.

Fotomeenutusi üritusest leiad siit >>

ning paljudele hinge läinud ilutulestiku stiilinäide siit >>

Täname õnnitlejaid soojade soovide eest ning eriline tänu külalistele, kes Metsakalmistule sängitatud Eesti suurkujude kalmude korrastust toetasid!

Nädala alguses telefonikõne sekretärile (kes muu hulgas tegeleb meil ka personaliküsimustega ning hoolitseb selle eest, et kõik sellekohased paberid ka vormistatud, korras ja süsteemsed oleksid).

Sekretär: „Arco Transport. Tere päevast!” – nagu tavaliselt, selgelt ja malbelt.

Teiselt poolt teatab konkreetne ja vastuvaidlemist mitte salliv meeshääl, et on tööinspektor ja sooviks meid kontrollima tulla järgmisel päeval kell 9 hommikul.

Sekretär: „Mis teemal?”

Härra inspektor: § see-ja-see TTHTO seadusest.

Sekretär lubab uurida, kas tegevdirektor on sel ajal kohal ning saab teada, et viimane jõuab soovitud päeval tööle alles lõunaks. Helistab tagasi tööinspektorile ning lepitakse kokku aeg neljapäeva hommikuks kell 9.

Kohal on diplomaadikohvriga härra tööinspektor korraliku vanakooli mehena neljapäeva hommikul, õigel ajal nagu viis kopikat. Kõigepealt on ta üles leidnud maja tagaukse (mis viib esimesel korrusel asuvatesse meiega sama grupi firmadesse Arco Trans ning Arco Agentuur) ning otsustanud, et peab sealtkaudu majja sisse saama. Samal ajal tuleb tööle Alar, kes töötab teisel korrusel, ning laseb eksinud ning pisut närvilise tööinspektori sisse.

Esimesena tervitab vanaldast tööinspektorit Arco Transi raamatupidaja, kellele tööinspektor kohe kraesse kargab, vehkides mingite paberitega. Härra inspektor väldib silmsidet nagu tuld ning räägib raamatupidaja jaoks mingit segaseks jäävat juttu. Lõpuks taipab raamatupidaja küsida, mis firmat ka härra soovib ning selgitab, et tegu on Arco Transport Grupi firmaga Y. Härra vaidleb vastu, et mis te jamate, ega ikka ei ole. Peab olema firma X, sest tema tuli inspekteerima firmat X. Raamatupidaja selgitab, et firma X asub Tallinnas.  Kuid härra inspektor raiub, et ta on rääkinud kellegi neiukesega juba väidetavalt kolm päeva ning see peab asuma siinsamas, nuriseb veel, et teie tegevdirektori juurde on raskem kokkusaamist kokku leppida kui peaministri jutule … Raamatupidaja palub härral istet võtta ning rahulikult oma paberitest järele vaadata, millise firma juurde ta minna tahab. Härra võtab hunniku pabereid diplomaadikohvrist välja, lappab märkmikku ja pabereid… Lõpuks saadab raamatupidaja härra inspektori Arco Transpordi sekretäri juurde teisele korrusele. Härra inspektor ei ole ikka veel kindel, et selline solgutamine mööda maja vajalik on ning helistab sekretärile.

Sekretär: „Arco Transport. Tere päevast!” – nagu tavaliselt, selgelt ja malbelt. (no ei ütle ju, et „Firma X. Tere päevast!” )

Teiselt poolt küsib konkreetne ja vastuvaidlemist mitte salliv meeshääl, kas asute aadressil Pärnasalu 11, teisel korrusel?

Kahtlemata sai ta sellele kinnituse ning vähem kui minuti pärast istus härra inspektor juba mugavas nahktoolis sekretäri vastas.

Sinna jõudes hakkas härrale vist juba kohale jõudma, et ta ei ole päris õiges kohas…

Loomulikult tuli kiiresti välja, et ta soovib minna firmasse X, mitte üldsegi Arco Transporti. Mõni inimene lihtsalt ei kuula, mida teine pool talle räägib! Küsib veel igaks juhuks, et millal teil viimati inspektor külas käis jms vormikohaseid küsimusi, et mitte päris rumalana näida.

Viimaks tuleb oma segadusest tekkinud kibestumus ja pettumus ka kuidagi ju välja elada ning pahandada Arco Transpordi sekretäriga, et miks ei ole instantsidele teatatud, et firma X juriidiline aadress (mis on tõesti hetkel ajutise kolimise tõttu Pärnasalu 11) on erinev tegevusaadressist?!?

Igatahes lahkus härra inspektor oma diplomaadikohvriga nüüd juba esiuksest olulise info võrra targemana, ilma, et oleks saanud kellelegi ettekirjutust teha, ning sekretär võis kõik väljaotsitud tähtsad paberid tagasi kappi laduda.

Jällegi tuleb järeldada, et niisugused mitme inimese (töö-) aega ja energiat kulutavad ning ka tuju rikkuvad seigad tekivad elementaarsetest suhtlemisvigadest. Suurt segadust oleks saanud vältida juba eos, esiteks kuulamisega (mis firma nime sekretär ütleb?) ning teiseks sõbralikuma suhtlemisviisiga (usun, et nii oleks segadus juba tõenäoliselt varem välja tulnud). Tööinspektsioon peaks olema koostööpartner, kellelt vajadusel töökeskkonna kohta nõu küsida, mitte ainult kuri ja karistav instants, kelle põhimure on selles, et kontrollitavatel firmadel paberid korras oleksid.