arcoblog

Ungaris, Slovakkias, Poolas ja Bulgaarias on üle kallaste kerkinud jõeveed teed ära uhtunud ja paljud inimesed püsivalt või ajutiselt kodudeta jätnud. Paljud piirkonnad on kuulutatud katastroofi aladeks. Meid puudutab eriti probleem - suletud või üldse kadunud teed, mille tõttu peavad veoautod tegema kuni 500km pikkuseid ümbersõite, et klientide kaupu ikka tähtaegselt kohale toimetada. Kahjuks enamus kliente see ootamatu lisakulutus eriti ei huvita.

ERR uudist Poola kohta saab lugeda ja vaadata siit
Postimehe uudis Ungari katastroofi kohta siit
Delfi kirjutab Slovakkia üleujutuse kohta nii

Tere, kirjutan Teile oma tänasest ebareaalsest kogemusest Sauel…

Tulles „Tammevana“ pubist (Kütise tänaval) lõunalt ja minnes otse pubi eest üle sõidutee teisel pool asuvale kõnniteele, tabas mind “teolt” politsei patrull, kellega algas sisutihe vestlus, kus väideti, et ma eksisin liikluseeskirjade suhtes…
Väidetavalt tuleb sõiduteed ületada ülekäigurajalt, kui see asub lähemal kui 100m.
Loomulikult püüdsin neile selgeks teha, et antud kohas käibki elu igapäevaselt nii ja inimesed ületavad teed sellel tänaval siit ja sealt (minnes poodi, apteeki, perearsti juurde jne.) ilma et piinliku täpsusega ennast “sebra” peale sihivad.
Minupoolne diplomaatiline „vastuhakkamine“ lõppes sellel hetkel, kui politseinikud üksteisele otsa vaatasid ja nõudsid minu dokumenti. Selle alusel uuriti minu tausta…
Tegelikult tundus, et ka neil endil on piinlik, kuid vabandasid sellega, et Sauel toimub täna operatsioon, kus jälgitakse just neid reegleid.
Seejärel öeldi: „OK, vedas seekord“.
Hiljem kuulsin, et politsei oli trahvi teinud inimesele, kes oli Pärnasalu tänavat “Allee” kohviku juures “vales kohas” ületanud.
Halenaljakas tunne tekib sellest, kuidas Saue elu mitte tundvana liigub patrull mööda linna ja segab inimeste igapäeva elu, a`la “mis sa kõnnid siin, mine kõnni mujal”!
Jah, on kohti (ka Sauel Kuuseheki tänav, minnes ja tulles rongijaamast), kus sõidutee ületust ülekäigurajalt peaks hoolikamalt jälgima, kuid see koht Kütise tänaval ja kohtumine politseiga oli liiast… ja ei ole minu jaoks seletatav (elades eluaeg Sauel).
Siit ka ettepanek “linnaisadele”: oleks tore, kui teaksite politsei poolt Saue linnas läbiviidavatest ettevõtmistest ja ärge laske linnarahvale liiga teha!!!
Samas olen rahul, kui politsei liigub nähtavalt ringi ja kutsuks korrale tegelasi, kelle tegevus liikluses kujutab tõsist ohtu, näiteks kiiruse ületamistega Saue linnas, mis ei ole väga harv nähtus…

Otsisin eilsele olukorrale väljundit ja panin oma alloleva jutu ülesse Saue linna „Facebook“ lehele.

Nüüdseks on ka linnapea vastus:

Tere Riho!
Vahel on Issanda loomaaed ikka imeline!
Ütlus mis kehtis raudteelaste kohta, kehtib ka Eesti Politsei kohta.
Reeglina räägime nendega (politseiga) sellel teemal kord aastas, sellel aastal oli veel rääkimata.
Tänan vihje eest ja püüame selgitada neile Saue eripära ja Pärnasalu tn liikluskoormust
võrreldes Vabaduse puiestee koormusega Tallinnas.
Orm Valtson.

Avalik vastus kommenteerimaks politsei tegevust on otsekohene… Terv, Riho

Viimasel ajal järjest sagedamini teemaks juhtide töö-ja puhkeaeg ja peame pidevalt klientidele selgitama, et selle reegli vastu ei tohi eksida, sest karistused on väga karmid. Tõestuseks selle kohta saame tänasest Eesti Päevalehest lugeda uudist, et Saksa politsei määras puhkeaja korda rikkunud eestlasest veokijuhile 30600 euro ehk ligi poole miljoni krooni suuruse trahvi. Kiirteel liigelnud 44-aastane eestlane polnud viimase seitsme nädala jooksul piisavalt puhkepause pidanud.

Mind sa Vana ära piina
vala põuest parem viina
märjukest las rohkelt vohab
me tabelis siis kõrgel kohal

Kõrvale sa paku KRÄPPI
meeleoluks jõuluräppi
ja kui viin meil enam mahu
saabubki see JÕULURAHU

Kui reedel kontorist koju läksime-siis tundus juba, et esimest korda 10a jooksul tulevad meil rahulikud jõulud. Autod said ilusti komplekteeritud ja õigel ajal tulema. Nii et enamus neist oleks pidanud saabuma Eestisse teispäevaks. Aga võta näpust-ilmataadil olid meiega hoopis teised plaanid. Veneto ja Friuli piirkonnas sadas maha lumi ja temperatuur läks 14 kraadi alla nulli. Itaalia jaoks oli tegemist katastroofiga, sest tavaliselt näevad nad sellist ilma ainult uudistest. Tekkisid suured ummikud ja rekkadele pandi liiklus hoopis seisma. Kuidagi said autod laupäeva hommikul liikuma, aga kuni Austria esimeste mägedeni. Seal viskas juba 23 alla nulli ja ilma kettideta autosid üldse tõusule ei lastud. Nii et pühad saabuvad meile ikkagi nagu alati-tegusalt. Enamus autosid kohal kolmapäeva hommikul ja enamus kliente võtab kaupa vastu kolmapäeva lõunani. Mis aga Itaaliasse puutub-siis valgeid jõule nad vaatamata ilmataadi viperustele ikkagi ei saa. Kuigi täna- homme veel lund sajab-siis alates kolmapäevast läheb uuesti soojaks ja hakkab vihma sadama. Kui nüüd see jutt kokku võtta-siis oli meil nüüd seda jama jälle vaja. Algas ju kõik hästi.

Kas välismaised konkurendid on odavate veohinda pakkumise nimel nõus juba kulusid kärpima lausa uskumatul kombel, nimelt haagiserehvide ja sõiduohutuse pealt?!?

Loodetavasti oli see siiski õnnetu juhus ja tegelikult nii ekstreemseid meetmeid ei kasutata, aga mine sa siiski tea…

Olen oodanud seda päeva aastaid. Enam-vähem 13 pikka aastat olen selle nimel trenni teinud, et kunagi läbida maraton ja tunda ennast tõelise jooksjana. Esimese maratoni tahtsin joosta välismaal, kuna seal on korraldus parem. Võistlejaid palju ja rada kulgeb linnatänavatel, kus on palju pealtvaatajaid, kellede ergutus annab jõudu.Valisin Amsterdami. Esialgselt pidi seal olema osalejaid 26.000, kuid niipalju siiski ei olnud. Kuid oli piisavalt palju, et tunda terve distantsi vältel enda kõrval teisi jooksjaid ja kuulda nende hingeldamist.

Niisiis algusest! Hommikul ärgates oli väljas 2 kraadi sooja ja tuju läheb kehvemaks. Öine uni oli ka väga kehv sest vaatasin kella 3-4 korda ja magasin väga rahutult. Kuna eemisel päeval öeldi, et peab palju vett jooma, niiöelda ette jooma-laadima, siis seda ma ka tegin ja tänu sellele käisin öösel veel ka tualetis 3-4 korda. Hommikusöögilauas käib nali ja naer. Eestlasi on palju,kes jooksma lähevad,on ka esimest korda osalejaid. Üldiselt oli terve hotell täis ainult jooksjaid. Üritan midagi süüa,kuigi isu eriti pole.Õnneks läheb ilm soojemaks, päikest on ka natuke näha. Paremaks läheb ka tuju ja ärevus tõuseb. Loobin koti jooksuriideid täis (ma ei tea veel,millistega ma jooksma hakkan-kas pikad või lühikesed) ja hakkame stardi poole sõitma. Start oli suurelt olümpiastaadionilt. Sinna jõudes tabas mind alles tõeline erutus!

  Jooksjaid oli väga palju, kõik sebisid-sörkisid, sõid mingeid geele, sättisid tosse, käisid wc-s, vahetasid riideid. Vahetasin samuti riided. Valisin lõpuks lühikese dressi, sest kraade võis olla juba 10 ligi ja päike piilus pilve vahelt. Andsin koti ära, käisin veel tualetis (ma ei tea enam mitmes kord see juba oli) ja astusin staadioni väravast sisse. Mul pidi hing kinni jääma! Tribüünid olid rahvast täis, muusika mängis kõvasti ja jooksjaid oli oi-oi kui palju!! Tundsin kuidas kõik käekarvad püsti tõusid ja südames pitsitas nii, et pisar tuli silma. See silmapilk oli seda väärt - et ma olin üksi ja sõpradega, tuule ja vihmaga, enda ja kellegi teise aja arvelt jooksnud pikki kilomeetreid mööda metsi ja asfaltteid. Otsisin üles oma stardikoridori ja pressisin end inimeste vahele starti ootama. Keegi pidas mingi kõne ja kõlas stardipauk. Kõik see mass hakkas kihama ja üritas liikuma hakata. Minul kulus aega üle 5 minuti, ennem kui stardiväravatest läbi sain.Siis sai juba ka mõne kiirema sammu teha. Staadionilt välja joostes ootas mind ees mürtsuv muusika ja tohult palju plaksutavaid pealtvaatajaid. Ma jooksin ja naersin. Naersin täiega, mul oli nii hea meel, et sellest ei oska kirjutada. Sellise idioodinaeratusega jooksin ma esimesed 5 kilomeetrit. Üritasin kellelegi mitte kannale astuda, vaatasin ümbritsevaid maju ja alustasin rahulikult seda pikka matka.
5 km joogipunktis võtsin topsi spordijooki ja rahulikult edasi. Esimest korda oma võistluste jooksul jälgisin ma pulsikella. Üritasin hoida pulssi 150-160 vahel ja vastavalt sellele valisin kiiruse. Mõne km möödudes tundsin kõhus kergeid pisteid, väike hirm tuli peale. Ja ka parem põlv andis tunda, kuid üritasin mitte mõelda sellele.
Kilomeetrid lähevad ruttu ja 10 km joogipunktis võtsin jälle spordijooki ning kiirelt edasi. Pulss on normis, tuju samuti, kuid kõhus kerge piste ja põlv on tuim.Joosta saab nüüd natuke rahulikumalt, ei pea enam jälgima, et teistele kannale ei astuks.
15 km punktis joon pool geeli, joon peale vett ja edasi. Unustasin kirjutada, et võtsin distantsile kaasa kaks geeli, mida siis üritasin jagada terve jooksu vältel. Selleks hetkeks olin ka välja mõelnud, et see pakutud spordijook mulle ei sobi ja sellest ka pisted kõhus.Edaspidi tarbisin ainult vett. Vahepeal olin oma jooksuga linnast välja jõudnud ja jooksin piki jõeäärt. Kuigi käisin ennem jooksu tualetis , siis hakkas juba 6-7 km uuesti pakitsema ja 16 km pidin astuma tee äärde pissale. Kui ennem võistlust tuli pisi- pisi sorts, siis nüüd oli täielik katastroof. Ma aina soristasin ja soristasin, seljataga kuulsin ainult tossu sahinat ja jutuvada, möödusid sajad inimesed. No lõpuks lõpeb iga vihm ja ma saan jätkata oma jooksu. Jooksusamm tundub kohe palju parem, ilmselt olen mõned sajad grammid kergem. Jooksen rahulikult ja ei hakka kohe taga ajama neid konkurente, kes möödusid minust minu nõrkushetkel. Tasa ja targu aga järjekindlalt saan ma need jooksjad hiljem kõik kätte ja möödun neist.
Tuleb 20km punkt, joon vett, võtan tüki banaani ja edasi. Kohe on ka poolmaratoni ajavõtmiskoht. Juba pool läbi! Kõik on hästi,ei väsimust ja päike soojendab mõnusalt. Jõe kallastel on ilusad villad ja hobusetallid. Neid vaadates lähevad kilomeetrid ruttu.
25 km punktis võtan teise poole geeli, joon vett ja edasi. Tekkinud on kerge väsimus, kuid olen ikka rõõmus. Jooksen ühtlases tempos, möödun pidevalt teistest jooksjatest ja saan sellest jõudu juurde. Siiski hakkan tihedamini kella vaatama ja mõtlema, et see lõpp on ikka päris kaugel. 27km möödun ühest eestlasest. Näitan talle, et tule kaasa, kuid temast ei ole enam tulijat. Ta alustas liiga kiirelt ja lõpuks kaotas mulle 28 min. Üritan leida siiski mingit mõnu veel selles jooksus ja mõtlen positiivselt.

30 km joon vett, tükk banaani ning edasi. Ette jäävad juba käijad ja venitajad, kes oma krampi kiskunud lihaseid üritavad kuidagi jälle töökorda saada. Aga kahjuks see eriti ei õnnestu neil.Oleme oma jooksutrassiga jälle linnatänavatele jõudnud. Teed on kinni pandud, kuid ikka inimesed üritavad üle tee minna. Mõned meetrid minust eespool sõidab jalgrattaga risti üle tee mingi naine. Ta sõidab ühele jooksjale kanda ja see kukub kõhuli. Ma karjun midagi vihaselt, naine ei tee väljagi ja jätkab sõitu. Mõtlen ,et jookseks talle järgi ja lükkaks külili, aga ei raatsi oma jooksurütmi ära rikkuda ning talle igavest needust manades jätkan jooksu. Terve distantsi vältel oli tee äärtes palju ansambleid jooksjatele muusikat tegemas. Nende ergutus oli väga vajalik.Linnas on pealtvaatajaid jälle palju ja nende aplaus annab jõudu. Löön lastele patsu, võtan vastu pakutud piparkoogi ja mõtlen, et ega see lõpp polegi väga kaugel.
35 km punktis söön ühe terve geeli, joon vett ja liigun edasi. Käijaid on juba väga palju, lisaks venitajatele on lisandunud ka oksendajad. Neid on kurb vaadata ja mõtlen hirmuga, et äkki minu just söödud geel tahab ka välja tulla. Õnneks ei ole hullu. Jätkan juba väga raskete jalgadega jooksu aga püüan ka midagi mõnusat selles leida. Algne naeratus on asendunud küllalt rõveda irvega, säilinud on ainult hingeline rõõm. Vaatan sagedasti kella ja näen, et olen kiirelt jooksnud ning hakkan mingeid plaane tegema, et head aega joosta. Tõstan tempot ja teen omaarust ülikiireid samme. Möödun viimastel kilomeetritel väga paljudest jooksjatest, see annab jõudu. Mingi ansambli ees üritan veel teha arusaamatuid tantsusamme, millega teenin ära pealtvaatajate aplausi. Lõpp läheneb, adrenaliin tõuseb. Jube raske on, aga samas ka hea. Äkki on minus kerge masohhismi pisik sees?? Ennem lõppu on mõni väike sillakumerus, millest üle jookseme, kuid nüüd tunduvad need juba tõeliste mägedena.
40 km punktis ma enam ei joo midagi, vaid üritan joosta nii nagu ajaks mind keegi taga. Möödun veel mõnest eestlasest. Üks mees tuleb minuga kaasa ja pärast tänab mind, et vedasin teda lõpus kiirelt jooksma. Viimased kilomeetrid mööduvad nii, et ma ei mäletagi neid eriti. Jooksen suhteliselt autopiloodiga ja ettejäävad kõndijad ning aeglasemini jooksjad on suureks takistuseks, sest nüüd ma ei taha enam teha ühtki üleliigset liigutust kellestki möödumiseks. Küsin ühelt,palju lõpuni on. Vastab, et 300 m. Tõstan veel tempot ja natukese aja pärast, peale kurvi näen silti-500m lõpuni. Hollallaa!! Jää või seisma! Aga saan veel mingi tõuke ning nüüd jooksen täis maksimumiga. Inimesed karjuvad midagi, muusika mängib ja sisenen staadionile. Kihutan nagu pöörane, möödun veel hulgast konkurentidest ja saan käed püsti lüüa!!!

Finiš! (vaata ka videot) Ma tegin selle ära, ma suutsin! Ma vajutan kella kinni (3:38,54), kummardan ja karjun. Karjun kõvasti kõvasti. Inimesed vaatavad mind küll imelikult, aga peale maratoni on vist kõik lubatud. Veel praegugi, seda kõike kirjutades on mul karvad püsti ja sees selline erutus, mida ei oska kirjeldada. Komberdasin siis väravatest läbi, sain kaela medali, mida suudlesin ja musitasin, nagu mingit Hollandi missi ning olin üliõnnelik. Mul ei olnud muresid. Oli üks suur rahulolu. Ma olen TEGIJA.

 

See maraton andis mulle jõudu edaspidiseks võitluseks nii spordis kui elumere lainetel. Usun, et see maraton ei jää minu viimaseks, kuigi parem põlv on hästi valus ja trepist allasaamisega on raskusi.

Merida, kus praegu elab umbes 55000 elanikku, on tegelikult vana linn. See asutati 25.a. ning on olnud ka Hispaania pealinn. Küll juba ammu, 6. sajandil ja lühikest aega, aga siiski. Väidetavalt olid linna esimesteks asukateks endised sõjaväelased, kes vanaduspõlve just sellesse piirkonda veetma suunati. Meridas on väga palju erinevaid antiikseid ehitisi Rooma ajast, olles selles arvestuses Hispaania linnade esirinnas.
Enne Meridasse jõudmist käisime samas Extremadura piirkonnas asuvas rahvuspargis nimega Monfragüe, mis on populaarne linnuvaatlejate hulgas. Seal olid mäed ja loodus, mis meie eestlaste jaoks haruldane.

Käbid on ka mitu korda suuremad.

Mängujärgsel päeval sõitsime Portugali suunas ja õhtuks jõudsime Lissaboni. Lissabonis on liiga palju pargitud autosid ja kesklinna tänavad kitsad, kuhu me sattusime ainult nii, et lasime oma Tom-Tomil end parklasse juhatada. Loomulikult polnud neist ükski mõeldud kolm meetrit kõrge karavani jaoks. Asi lõppes sellega, et korra me suutsime seisma jätta Citytouri trammi, sest tundus, et me lihtsalt ei mahu autode vahelt läbi ja tramm seisis meie taga. Mustanahaline trammijuht tegi meile ühemõttelise käežestiga selgeks, mis ta meist arvab. Lissabonis sattusime esimest korda ka ringteele, kus oli 5-6 sõidurada ning mida polnud asfaldile märgitud. Aga saime selle ületamisega hakkama ning tulime ringilt maha ilma, et oleks bussile kriimugi teinud. Juht tunnistas pärast, et ta ei näinud mahasõites küljepeeglist peaaegu mitte midagi.

Järgmisel päeval jõudsime Euroopa edelapoolseimasse tippu, linna nimega Sagres. Asub see Sao Vicente neemel. See koht oli 15.saj. tehtud merereiside alguspunktiks ning sinna rajati sel ajal ka Portugali printsi poolt merekool. Lisaks mereajaloole on vaatamisväärsuseks kohalikud kalamehed, kes kõrge pankranniku äärel kala püüavad.

Edasi tuli Gibraltari. See kalju seal on kõrge ja näeb kaugele. Aafrika mäed olid näha ning ookeanivaated koos lugematute laevade ja tankeritega, kes reidil seisid ka, väga kihvtid. Enne lifti, mis neid Gibraltari kalju tippu viis, hoiatati turiste korduvalt ahvide eest, keda need asjad, mis meil taskus või kotis, ainult huvitavadki. Aga nad olid suhteliselt passiivsed ja neid oli seal vähe.

Selleks ajaks olime me oma reisiga poole peal ning keerasime oma ratastega suvila nina kodu poole. Sõitsime üle Hispaania keskosa Valladolidi peale ja San Sebastiani suunas. Neid mägesid sõites rüüpas 2,5 diiselmootor rohkelt kütust – umbes 15 liitrit sajale. Et üks mees korraga paagi tühjaks sõitis ja seejärel rooli üle andis, siis need vahetused kujunesid suhteliselt lühikeseks.

Pariisis leidis meie Tom-Tom Eiffeli torni kerge vaevaga. Loomulikult paistis torn pimedas linna kaugelt kätte ja naviseadet kogu aeg jälgima ei pidanud. Parkimine läks libedalt ning pidime tornini jalutama ainult mõnisada meetrit. Ametlik lahtiolekuaeg oli just läbi saanud, kuid saime koos hulga jaapanlastega siiski üles. Tippu jõudsime tunniga. Igale poole, kuhu silm ulatus, paistis ainult öine linn. Külm oli ka. Ja saime teada, et linnulennult oli koju ainult 1864 km.

Sõitsime Pariisis läbi Boulogne metsadest, mis on Pariisi punaste laternate rajoon. Kõnetasime ühte neist, kes nad seal paarikümnemeetrise vahega seisid. Hääl, mis kuulus tõenäoliselt naisterahvale, teatas, et tahab ühe asja eest kakskümmend ja teise asja eest kolmkümmend euri. Keeldusime pakutust ja võtsime suuna Amsterdamile.

Sarnaselt Pariisile, olime me ka Amsterdamis tõenäoliselt ainukesed, kes seal autosuvilaga tuuritasid. Ainuke vahe oli selles, et kui Pariisis oli hulgi Smarte, siis Amsterdamis ainult jalgrattad. Selles linnas auto alla ei saa jääda. Kui jääd, siis jalgratta alla.

Saksamaal ja Taanis oli juba kodutunne. Selle peletas korraks 2500kroonine sillamaks vahetult enne Rootsit, aga seda aitas unustada kehv Saksa õlu. Eriti „koduseks“ läks siis kui laeval kohatud austraallane Wayne John kerge provotseerimise peale meie kaasmaalaste käest korra vastu nina sai. Püüdsime kehvast olukorrast võtta parimat ja leevendada võõramaalase pahameelt eesti napsiga, aga selle peale väsis võõramaalane sootuks.

Selleks korras kõik.

Eelseisvate Eesti jalgpallikoondise kodumängude eel tahtsin rääkida oma seiklustest Hispaanias, kui käisin vaatamas MM valiksarja kohtumist Hispaaniaga.

Esiteks pean siiralt vabandama Arco Transpordi selle seltskonna ees, kelle ühiseks nimetajaks on Ida-Euroopa osakond. Tööle naastes selgus, et olin naelutanud kõik kolm 9.septembri jalgpalliõhtul kaheks tunniks televiisori ette. Ja täiesti ilma asjata. Mitte Hispaania - Eesti jalgpall polnud see, mis neid huvitas. Nemad lootsid, et jooksen, tagumik paljas, paar-kolm staadionidiagonaali, saatjaks rahvusvaheline telepilt ning mis lõppeb Hispaania märulipolitsei higises haardes. Õnneks seda ei juhtunud.

Õnneks sellepärast, et kui me eelmisel õhtul olime jõudnud väiksesse Merida linna, reisi algusest oli möödunud umbes kolm ja pool päeva ning 4400km, oli meil kohaliku politseiga väike intsident. Parkisime kohale jõudes oma bussi suvalisse tanklasse, jalutasime linnas ja tähistasime kohale jõudmist reisi sihtpunkti rohke õllega. Matkabussi naastes ei läinud kaua kui sama tankla sisse- ja väljasõidutee blokeeriti politseiautodega ning mingil põhjusel otsustati meid ja meie karavan korralikult läbi puistata. Politsei käitus ootamatult ebaviisakalt. Meid sunniti seisma eraldi ning viidi läbi nägude- ja passikontroll. Kui meid mingil põhjusel liikuma sunniti, siis tehti seda kumminuiaga tõugates, keskusest kontrolliti raadiosaatjasse tähthaaval nimesid ettelugedes meie tausta. Kokku oli patrullautosid viis ning mehi kahekümne ringis. Situatsioon lõppes sellega, et kõige lühem ja ülbem mees karjus meile: “This is not Estonjaa, this is Espanjaa”. Seejärel kästi linnast kaduda ja sõita vähemalt 30-40 kilomeetri kaugusele. Enne seda uurisid nad, kas me oleme napsu tarbinud või midagi sisse suitsetanud. Loomulikult raputasime pead ja eitasime kõike, kuid igaüks meist oleks kindlasti promilli ja natuke peale välja puhunud. Ma usun, et tegelikult said nad aru, et me kained pole, kuid neid ei huvitanud see üldse. Igaljuhul ei lasknud me lahkumise käsku endale kaks korda öelda ning ma lasin iga käigu piirajasse kui me tanklast välja sõitsime. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on vanemad mind hästi kasvatanud ja ma pikalt svipsis peaga sõita ei soovinud. Veetsime öö umbes kahe kilomeetri kaugusel asuva hotelli parklas.

Järgmisel päeval kohtusime piletipunktis eestlast, kes kohaliku eluga rohkem kursis oli ning ta seletas, et hispaania politsei on struktureeritud haldusüksuste suuruse/tähtsuse järgi - eliidistaatuses riigipolitsei, siis maakonnaüksused jne. Meie taluvuspiire kompas riigipolitsei. Mina sain aru nii, et Hispaania politsei on seadustega kaitstud sedavõrd, et nad tegutsevad põhimõttel – enne tegutse, siis mõtle. Neil on kombeks konflikti korral massiga peale lennata ja lihtsalt seltskond laiali peksta. Tagajärjed neid ei huvita. Väidetavalt mõisteti hiljaaegu selles riigis 12ks aastaks trellide taha inglane, kes politseinikule vastu nina andis.

Mäng lõppes 3:0 kodumeeskonna võiduga. Ootuspärane tulemus, kuid vähemalt kohapeal tundus, et meie mansa esitas südika partii. Minu arvates on meie koondis võimeline jalgpallimaailma tugevaid keskmikke üllatama, võttes oponendilt kolm punni, viigist rääkimata, kuid praegune Hispaania pole meeskond, kellelt sinisärgid punkte rööviks.

Merida ligi 15000-kohaline staadion oli muidugi väljamüüdud, atmosfäär väga kift, kuid 2007a. oktoobri Londoni Wembley kõminaga ei anna seda võrrelda. Seepärast on kahju, et hispaanlastel pole kombeks koduseid koondisemänge Madridi mõnel suurstaadionil pidada. Aga vähemalt kuulus fänn/trummimees Manolo oli muidugi kohal. Ta lastakse enne mängu ja poolaegade vahel oma trummiga mängumurule. Sel õhtul pani ta ainult üheainsa käeviipega kogu publiku Mehhiko lainet tegema. Manolo tuli pärast mängu ka meie, eestlaste sektori ette ning kohalike aplausi toel põristas meile tänutäheks oma trummi.
Manolo on mees, kes saadab Hispaania koondist alates 1982 aastast ning Wikipedia andmeil on Manolo jäägitu armastus ka põhjuseks, miks jättis tema pere ta maha 1987aastal kui ta järjekordselt mängult naastes leidis eest tühja toa. Vot selline mees.

Järgneb…

Taaskord on rõõm tõdeda et Eesti juhtiv majandusleht tunneb huvi meie ettevõtte vastu. Aasta tagasi küsiti minu nägemust Eesti transporditurul toimuvast. Tookord sai veidi ennustatud ning tulemus on siin allpool näha:
—————————————————————————————————————————-

Tere

Kolmapäeval ilmub Äripäeva Autotranspordi TOP 2008. aasta majandustulemuste põhjal. Avaldame sellel päeval Äripäeva Logistikauudiste portaalis uudiseid autotranspordituru praeguse olukorra kohta. Aasta tagasi ennustasite arenguid 2009. aasta autotransporditurule ning küsin nüüd, kuidas need teie hinnangul on täitunud.

* 2008. aasta sügisel ütlesite: “Paljud vedajad on juba raskustes ja arvan, et järgmise aasta alguses on veoturg korrigeerunud.” Kas toimus tänavu aasta alguses veoturu korrigeerumine, milles see väljendus ja on praeguseks muutused veoturul lõppenud?
* Ütlesite ka, et paljud vedajad on saanud pangast maksepuhkust, kuid see ei ole probleemi lahendus. Mis teie arvates lahendab praegused probleemid veoturul?
* Millised on teie hinnangul edasised arengud Eesti autoveoturul?

Loodan, et saate teisipäeval vastata.
Tänades
Tanel Raig
tel 51 34004
—————————————————————————————————————————-

Lugupeetud Tanel Raig,

Tänan huvi eest ja meenutamast minu aastataguseid väljaütlemisi. Kuna Arco Transport AS on 100 % ekspedeerimisettevõte , saan kommenteerida meie autovedajatest alltöövõtjate käekäiku ning arenguid kui kõrvalseisja.

*Mingit järsku muutust aasta alguses paraku ei toimunud. Pigem on korrigeerumine toimunud pidevalt kuni tänaseni. Tegevuse on lõpetanud peamiselt laenurahaga majandavad noored ja väiksemad autofirmad. Kellel väljamakstud tehnika osakaal suur, tunnevad end üha kindlamini. Raskustesse sattusid ka ettevõtted ,kes heal ajal investeerisid mitte veovahenditesse vaid muudesse ärivaldkondadesse. Arvan et muutused veoturul ei ole kaugeltki lõppenud – kes tõmbavad koomale ja vähendavad autoparki, kes jälle kasutavad soodsat hetke uue tehnika soetamiseks.Kui aastaid tagasi piisas transpordifirma loomiseks headest suhetest pangaga,siis täna on võimalik alustada vaid piisava omakapitali olemasolul.Turg on tänaseks dikteerinud hinna ,kus pole palju jäetud laenuintresside ja kõrgete halduskulude tarbeks.

*Jätkusuutlikud vedajad on optimeerinud kulusid ja katsetanud uusi turge Euroopas. Olukorda kergendab suhteliselt madal kütusehind ning võimalus palgata mõistliku tasu eest tasemel autojuhte.Kui aastaid tagasi sai “rekkarooli” pea igaüks,siis tänaseks on autojuhtide tase märgatavalt tõusnud.Probleemid pole hetkel mitte ainult veonduses vaid kogu majanduses ning selle lahendab loodetavalt kauaoodatud majandustõus.

*Nagu eelpool mainisin, areneb Eesti autoveoturg koos Eesti majandusega tervikuna. Usun et targalt ja pühendunult juhitavad veofirmad lõikavad majanduslangusest kindlasti kasu ja väljuvad kriisist tugevamatena kui kunagi varem.Ei julgegi midagi prognoosida ,sest nagu näha on ajakirjanikul kõik ennustused tallel ning aasta pärast tuleb ehk oma viga tunnistada.

Lugupidamisega,

Andrus Kuusk
Arco Transport AS
andrus@arcotransport.ee
tel.5151660